pühapäev, 9. oktoober 2016

Minu London


Jälle on üks nädal läbi saanud ja käes on pühapäeva õhtu. Just hetk tagasi suutsin ennast diivanilt püsti ajada ja mõtlesin, et jagaks teiega selle nädala elamusi ja muljeid. Nimelt veetsin enamuse ajast täna tööl ja tundsin ennast suht kurnatuna. Blogi kirjutamine polnud just nimekirjas, aga näed siin ma olen. Millest siis rääkida? Minu jaoks oli see nädal üks korralik tagasivaade ja ennast taas motivatsiooniga üle küllamine. Ma usun, et end of the day oleme me iseenda kõige suuremad inspiratsiooniallikad. Rahulolu algab ju iseendast, eks?
Ma ei pea küll ennast eriliseks motivaatoriks( kuid siiski tänan teid nende vahvate kirjade eest oma postkastis), aga tunnen suurt tänulikkust kui saan inimestelt positiivset tagasisidet oma postituste kohta. Ma arvan, et meil kõigil on elus sarnased etapid ja kogeme samu emotsioone läbi erinevate situatsioonide. Vahel on ju hea kellegagi samastuda ja teada, et sa pole ainus, kes nii tunneb. Sattusin just hetk tagasi läbi vaatama oma pilte, mis sellest ajast tehtud kui siia tulin ja sain aru, kui palju Londonis olles mu elu on muutunud ja kui palju ma ise sellega võrreldes edasi olen liikunud. Ma muidu ei saa sellest ise aru, aga kui hakkan pilte vaatama, siis on küll selline tunne, et terve igavik on siin oldud ja nii palju on toimunud.

Igal sündmusel meie elus on õige hetk. Võimalik, et kipume seda oma igapäeva kiire elutempo juures sageli unustama ja laseme mitte õnnestumistel ennast liiga palju negatiivselt mõjutada. Minu arvates oskavad inimesed igapäevaselt rohkem vinguda, kui reaalselt olla positiivsed ja lootusrikkad. Kõige rohkem peaksime me oleme lootusrikkad enda suhtes, peaksime endast rohkem hoolima ja laskma endal eelkõige elu nautida. Ma kuulen siin väga tihti lauset " You are so positive person, how is it possible", reaalselt ma ei tee isegi nalja sellega. Igakord kui kuskile uude keskkonda satun, tuleb see kommentaar millalgi ära. Aga ma vastan alati "Why the hell not". Mu elus viimasel ajal ei leidu ühtegi päeva, kus ma ei naeraks südamest või mõtleksin, et asjad ei lähe ikka nii nagu ma tahan. Ma lõpetasin sellise suhtumise ära juba väga ammu. Aga selleks, et hoida ennast joone peal peab väga selgelt paika panema oma ootused ja suuna, kuhu tahad jõuda. Ma olen juba väga noorest saati olnud sellise mõtlemisega ja võimalik, et kasvanud veidikene varem suureks. Couldn't be more thankful for that.  Kuigi mu enda mõtted ja tahtmised muutuvad suht tihti, siis sellegi poolest ei kaota ma oma positiivset olekut ja mõtlemist. Kui arvate, et mu elu on skeemina ülesse joonistatud ja tean täpselt where I end up, siis on see ikka väga vale. Tean kindlalt, et tahan tegutseda moevaldkonnas, aga mis täpselt ja kuidas, pole veel kaugeltki selge. Ma olen sellisel enda avastamise retkel koguaeg, vähemalt mul on huvitav.

London on üks maailma kõige lahedam hullumaja, kui nii võib öelda. Mõni päev ma ei salli seda kohta ja järgmine päev armastan kogu südamest. Meil on vist love and hate relationship. Minu jaoks kõige suurem miinus on selle linna juures ikka veel ülerahvastatus. Ja kõige suurem pluss on see, et igaüks saab olla see, kes ta on. Inimesed ei vaata suurt viltu mitte millelegi. Kanna seda mida tahad, ole koos kellega tahad, ole pärit kust iganes- tunne ennast vabana. Vahel ma käin näiteks pidžaamaga toidupoes ja ausalt ka zero fuck is given. Kes mind teab, siis ülekõige ma vihkan rassismi ja inimestele viltu vaatamist sellepärast, kust nad pärit on. Siin linnas on reaalselt iga rahvus/rass esindatud ja inimesed on sellega harjunud. Miks peaks üldse üks inimene arvama, et ta on enda välimuse pärast teistest parem? Ausalt see lihtsalt pole mulle kunagi pähe mahtunud ja ei hakka mahtuma ka. Peace!

Igastahes, mis peale enda motiveerimise veel toimus selle nädalal oli see, et nägin Katsi, kes veetis siin 4 päeva. Kahjuks me ei saanud üldse nii palju koos chillida, kui alguses lootsin, aga siiski oli teda hea näha. Kuidas ma saan üldse hakata Eestit igatsema, kui koguaeg kõik külas käivad? Minule see variant muidugi sobib, niiet kõik broneerige aga piletid ja lennake siia. Põhiliselt veetsime koos eilse õhtu. Saime Camdenis kokku, kus tegime mõnusad söögid ja edasi liikusime siis Old Streeti ümbrusesse. Viisin nad oma lemmikusse Bounce bari ja hiljem olime Dineramas, mis meenutab natukene Telliskivi Loomelinnakut või Pada. Kes mu Instagrami storyt või Snapi vaatasid, siis teavad, millest ma räägin. Tegemist on ühe väga ägeda leiuga ja kindlasti lähen sinna tagasi. Tuledega kaunistatud hoovi peal on lõkketünnid, katuse alla väga palju erinevaid baare ja streeti foodi lette. Teiselt korruselt võib samuti leida suure lounge'i ja paar klubi sarnast ruumi erineva muusikaga. Ütleme nii, et kui ennast väga ülesse ei taha lüüa ja pigem lihtsalt chillida, siis this is the place to be!

Anyways kell on juba palju ja aeg on pillid kokku pakkida!
Olge mõnusad ja motivatsiooni rohket uut nädalat teile.





SHARE:
Postita kommentaar
© Express yourself in your own way | All rights reserved.
Blogger Template Created by pipdig